Ma ei ole Teid unustanud, kohe kindlasti mitte! Aeg lendab siin linnutiivul, seega on raske kätt pulsil hoida ning leida vaba momenti kirjutamiseks, aga annan endast parima! Kuidas Teil läheb? Ma loodan, et kõik on ikka hästi, lugedes, mis vahepeal toimub, küll juhtivate poliitikutega jne, tundub, et meid on tabanud igasugu haiguste laine - hoidke end :)
Elu siinpool sood on väga-väga põnev ja elamusterohke, iga päevaga hakkan oma tööd aina rohkem armastama ning siinset elu nautima!
Ma lihtsalt ei väsi kordamast, kui uskumatult kiiresti siin aeg liigub! Eile saabusin tagasi oma esimeselt operatiivlennult, ehk siis oli täieõiguslik stjuardess! Aga kõigest nüüd järgimööda.
Viimati, kui Teiega oma muljeid jagasin, olin just alustamas viimast treeninguetappi - teenindus. Enne seda jõudsime käia kogu oma seltskonnaga kõrbesafaril! See oli nii vahva kogemus. Nagu Te teate, armastan ma kiireid autosid ning see elamus, kus kihutame suurte maasturitega keset liivamägesid, see adrenaliin, mis soontes voolab, see on võimas! Tekkis tahtmine ise rooli hüpata! Lisaks sellele saime sõita kaamelitega ning nautida kohalikku tantse ning sööki keset kõrbe. Seega, kes siiapoole sattuma peaks - kõrbesafari on 100% kohustuslik! (PS! mul on häid tutvusi, seega saame väga hea hinnaga).
Kõige suurem pettumus oli minu jaoks teenindusbloki ajal õpetajad - meie esimesed õpetajad, Amr, Mircea ja Sandeep olid lati nii kõrgele seadnud, et raske oli nendele järgi jõuda. Silvia ja Jeri oli nii rahulikud ja tuimad, ei mingit huumorit ning vaba olekut, kahju! Kuid uskuge või mitte, meie grupp suutis teise nädala alguseks neid muuta - jumal tänatud!
Teeninduse esimene nädal oli puhas teooria, see oli päris kõva katsumus, istuda tundide viisi ühe kohapeal ning kuulata erinevaid tehnikaid, õppida paberimajandust jne. Kuid teine nädal oli vinge - saime taaskord näidelda. Simulaatorites mängisime kolme lendu Londonisse, Ahmedabadi (Indiasse) ja Sydneysse. Mis tähendas, et valmistasime söögid, seadsime üles konteinerid, serveerisime jooke, sööke ning saime vaheldumisi ka reaalselt sööke süüa ja jooke juua (muidugi va alkohol). Pool meie grupist pidi mängima reisijaid, simulatsioonide jaoks oli välja valitud kõige suuremad erandid - nägemispuudega, liikumispuudega, ema beebiga, moslem, alaealine laps jne. Nalja sai! Kes olid teeninduse poole peal ka neile anti kindlad rollid, kes mille eest vastutas jne.
Iga kord olin mina juhtival positsioonil, juhtisin meeskonda, vastutasin, et teenindus liiguks kiiresti ning laitmatult (mis loomulikult alguses oli päris õudne, kuna me kõik olime kui peata kanad seal). Aga suutsime hakkama saada ning olime kogemuse võrra rikkamad.
Otseloomulikult oli tegemist oluliste eksamitega - seega iga liigutus märgiti üles, kuidas sa serveerisid jooke, mis alkoholid meil pardal on, mis ajalehed meil olemas on, mis peab konteinerites olemas olema, kui teenindust alustad, mis järjekorras on teenindus jne. Kuna meie ettevõtte nõudmised on väga kõrged, peame olema pidevalt üle ootuste.
Lisaks üllatati meid erinevate situatsioonidega, mida olime õppinud teistel kursustel - näiteks oli tulekahju, või reisija magas põrandal, haigushoog (astma, minestamine), nõudlikud reisijad jne. Seega pidime kõik oma teadmised antud situatsioonides mängu panema. Esialgu oli see hirmutav, kuna püüad keskenduda ühele asjale ning järsku lüüakse Sind rivist välja teiste situatsioonidega. Aga hetkel tagasi vaadates oli hea seda praktiseerida.
Enne oma esimesi praktikalende suutsin oma suure spordihuviga vana vigastuse esile tuua - põlvesidemete venitus, mis tähendas, et ma ei saanud korralikult treppidest liikuda ning minu liikumine oli piiratud. Pidin kandma ka tuge põlvel, kuid et seda oma vormiga kanda, pidin taotlama eriluba meie välimuse ja vormi instruktoritelt, kes selle heaks pidid kiitma. Õnneks olid nad väga vastutulelikud ning lubasid mul isegi madalaid jalanõusid kanda, selleks et kiiresti paraneda, kuna oli oht, et mind ei lasta lendama sellise vigastusega. Seda ei saanud ma otseloomulikult ju lubada!
Need kaks nädalat läksid väga kiiresti, olid emotsiooniderohked - kuna kolm päeva enne treeningu lõpetamist pidi üks meie seast jääma kordama ühte nädalat ning viimasel päeval jäeti veel üks neiu ühte nädalat kordama. Seega see oli väga raske, kuna me kõik oleme nii kokku kasvanud siin ning kurb on näha, kui keegi peab teise grupiga liituma ning need lennud, mis tema graafikusse määrati, muudetakse. Aga see on elu!
Eelmisel kolmapäeval oligi meie viimane päev kolledžis! Jehhuu! Nüüd tuleb vaid kuus kuud vastu pidada, et augustikuus ametlikul lõpetamistseremoonial olla! Ootan huviga :)
Selleks puhuks rentisime jahi suure seltskonnaga ning nautisime kevadist Dubaid! Lisan hiljem pilte. Otseloomulikult ei möödunud antud retk ilma sekeldusteta - nimelt peatas meid merel olles kohalik politsei - kuna meil ei olnud päästeveste tol hetkel seljas. Antud reis nägi välja selline, et alguses sõitsime ringi ning hiljem peatusime paariks tunniks ühe koha peal, et saaksime ujuda ning nautida, mistõttu võtsime päästevestid seljast. Hiljem tagasi sõites muidugi unustasime need lisada ning sealt jamad algasid. Õnneks kõik lahenes - esindasin meie gruppi vesteldes politseiga nii otse kui ka telefoni teel ning suutsime lahendada olukorra võimalikult väikeste kahjudega. Kapten ja ta meeskond olid nii tänulikud mulle, et ma nende kaitseks välja astusin, tulid ja kallistasid ning jagasid oma visiitkaarte, et kui kunagi peaksin nende teeneid vajama, võtan julgelt ühendust!
Minu esimene praktikalend, mis teoreetiliselt tähendab jälgimist ning lennukitega tutvumist ning soovi korral ka meeskonna abistamist, oli Karachisse, Pakistani. Kuna meil oli tööjõupuudus, asusime Jasmine'ga (soomlanna) meeskonnale appi. Lend oli lühike ning olude sunnil hilines lend juba päris pikalt, oli teenindusaeg väga-väga napp. Seega pidime topeltkiirusel kõike tegema. Meie otsene ülemus (Senior Stewardess) oli venelanna Anna, väga armas naine, sai temaga vahepeal vene keeles vesteldud. Elu kolledžis ja elu lennukipardal on kui öö ja päev. Kõik oleneb olukorrast, kui reisijaid on palju, ei ole Sul võimalik kõikidele pikalt aega kulutada, mistõttu on teeninduskultuur 180 kraadi sellest, mida meile koolis õpetatakse. Seega kohati tuli unustada kõik, mida õppinud olid, ning ammutata uued teadmised käigupealt. Väljakutse missugune, aga mulle meeldib see! Saime ilusti hakkama ning ei olnud mdagi kaelamurdvat!
Praktikalendudel saame veeta aega ka kokpitis, õhkutõusmisel ja maandumisel, et saada aimu rohkem, millised tööülesanded on kaptenil ja esimesel ohvitseril. Mõlemad olid ameeriklased seega oli suhtlemine väga vaba. Muidugi nautisid nad meie roheliste üle nalja heitmist, saime reaalselt kinni siduda esimest ohvitseri (juhul, kui ta peaks teadvuse kaotama, kuidas ma ta kinnitaks), niiet meil oli väga lõbus! Tagasi tulles samal päeval, olime Jasmine'ga mõlemad nii kutud, et mõtlesime, kuidas me küll oma pärislendudel vastu peame, mis on pikemad kui 2 tundi...eks siis ole näha!
Ahjaa, unustasin Teile mainida, mis on minu graafik aprillikuuks - lendan Manchesteri, Londonisse, Singapuri, Brisbane'i, Aucklandi ja Dammami. Peaaegu kõik lennud on suurima linnuga taevas, kahekordse A380, ainult Saudi Araabiasse (Dammam) on Boeinguga. Ootan huviga!
Tagasi praktika juurde. Järgmine praktikalend, seekord siis A380ga, (Karachisse oli Boieng 777ga), oli planeeritud Münchenisse. Meil Jasmine'ga kohvrid pakitud, vaim valmis Saksamaale minekuks, juba tegime plaane, et läheme õlut nautima jne. Jõuame siis briifingule, kui meile teatatakse, et kahjuks Teie meiega ei lenda, minge uurige järgi, kuhu lendudele Teid pandud on. Meie esimene emotsioon oli, et "oh, ei!" mis nüüd saab?? Kõndisime siis infoletti, et uurida, kuhu meid pandud on. Selgus "põnev" tõsiasi, et selle asemel, et minna praktikat tegema, suunati meid erinevatele lendudele juba operatiivseid tööülesandeid tegema. Jasmine pidi peaagu minestama, ma võtsin seda uudist lihtsalt, et okei, mulle meeldivad ekstreemsused. Ühesõnaga, mind suunati Prantsusmaale, Nizzasse ja Jasmine lendas Shanghaisse.
Kihutasin siis kiirelt Nizza briifingule - Purser ei teadnud, et ma veel praktikant olen, ta oli samamoodi shokis, aga kuna tööjõudu oli tarvis, siis tuli neil minuga leppida. Otseloomulikult tegin kõigile kohe teatavaks, mis juhtunud oli ja kui naljakas see kogu situatsioon oli. Õnneks oli mul niii äge ja vinge meeskond, kapteniga eesotsas. Poleks parimat tahtnud saada. Nad olid nii abivalmid, ja võtsid mind soojalt kohe omaks. Selgus, et antud reisi on väga väga raske saada, väga paljud püüavad Nizzat taotleda, kuid pole kunagi õnnestunud. Ma ei osanud kohe selle peale midagi kosta, tundub, et mul ikka vahel veab!
Teel lennukisse istusin kapteniga kõrvuti - väga sharmantne mees, Zimbabwest pärit 40ndates härrasmees. Saime kohe jutule, selgus et tal sugulased elavad kõik laiali ümber maailma ning ta naine elab Nizzal.
Kuna antud päeval oli Dubaid tabanud tugev udu, hilines meie lend ligi kaks tundi, lisaks oli meil korralik turbolents teel Nizzale, mis tähendas, et isegi meeskond pidi vahepeal teeninduse katkestama ning oma kohtadele istuma ja turvavööd kinnitama - päris hirmus! Õnneks möödus kõik ilma igasugu vahejuhtumiteta. Teenindus oli karm - lend oli pikk ning seetõttu saime mitu erinevat söögi- ja joogikorda serveerida. Nii harjumatu on näha, kui palju pakub Eesti lipp inimestele huvi, küll on, et oh, mis maa see küll on, pole kunagi varem seda näinud ja, et mis keeles te räägite jne. Esialgu vaadatakse otsa ja tahetakse öelda vene keeles tere! Tüüpiline.
Maandumiseks lubati mind minna kokpiti istuma, sain imetleda ilusaid mägesid ja nautida imelist vaadet!
Kohapeal saime Nizzas veeta 25 tundi. Seega jõudsime ka pisut linna avastada, kohalikku elu nautida ning kõndida mööda kaunist rannapromenaadi. Ma tulen kindlasti suveks siia tagasi, ausõna, see on lihtsalt nii ilus linn!
Tagasilend oli väga-väga kerge. Vähe rahvast, kuigi esimene ja äriklass olid täiesti bookitud, oli meie tavareisijateklassis väga lihtne. Seega sain esimest korda ka vastutusrikkamaid ülesandeid. Hiljem lõbustasin ligi kolm tundi kokpiti, kuna pärast Germanwingsi õnnetusi on meil nüüd uued reeglid, et alati peab kokpitis olema kaks inimest. Seega, kui kokpitist keegi pausi tahab, peab keegi asendama. Kuna Purseril oli väga kiire ning ma olin rohkem ees kui abiks, saadeti mind neid lõbustama. Ja ma olin väga rahul, tegime erinevaid psühholoogilisi teste, rääkisime poliitikast jne, nalja sai! Selgus, et esimene ohvitser, kes on pärit Mehhikost, plaanib maikuus külastada Eestit. Siis sai neid kurssi viidud, kuhu minna, milline on eestlane jne. Aeg läks kui lennates, ja mul oli nii huvitav, nii vabalt suhtlesid minuga, ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et oh, mina olen kapten ja sina oled lihtsalt stjuardess.
Kokkuvõttes olin ma nii rahul selle lükkega, sain tuttavaks erinevate rahvustega - hispaanlane Ruben, serbialane Marko, prantslane Aurelio, tuneesialane/prantslane Chaima, egiptlane/australlane Cassie, paar briti tüdrukut ning veel teised tüdrukud, kellega paraku nii tihedalt kokku ei puutunud, kuna nemad oli esimeses ja äriklassis. Purser oli egiptlane, ta elab samuti Sarabis.
Nüüd naudin oma vabu päevi ning arvatavasti enne Manchesteri lendan ma veel kuhugi, kas siis operatiivselt või õnnestub mul A380 praktika ära teha.
Selline oli siis kiirkokkuvõte sündmustest, mis on aset siin kuuaja jooksul leidnud, lisaks kuna kõik stjuardessid/stjuuardid koguvad midagi, otsustasin ka mina alustada oma traditsiooni ning minu esimene ese kollektsioonis on võtmehoidja Nizzast. Mõtlesin küll pikalt, et mis võiks see olla - kuna külmkapimagnetid on juba mu vanaema teema ning pitsiklaasid ei tundunud nii ahvetlavad, siis leidsin, et võtmehoidjaid läheb alati tarvis ning need on alati igas riigis olemas. Seega lihtne, praktiline ja loogiline.
Tänan tähelepanu eest!
Teie Liisu
 |
| Viimane päev simulaatorites oma armsa grupiga |
 |
| Viimane päev kolledžis |
 |
| Jahitripp |
 |
| Teel Karachisse, koos soomlanna Jasmine'ga |
 |
| Teel Karachisse |
 |
| Tüdrukutega Nizzas õhtusööki nautimas |
 |
| Minu õhtusöök - jänes |
 |
| Traditsiooniline prantsuse kook |
 |
| Nizza |
 |
| Nizza |
 |
| Nizza |
 |
| Kõrbesafaril |
Videokokkuvõte safarist
 |
| Esimene päev vormiga |
